Merli Eikinen
Merli ja abikaasa Erkki peres kasvavad poeg Eric ja tütar Elly. Ellyl on haruldane haigus Rett sündroom. Igapäevaseid ja sageli maadligi suruvaid muresid tütre tervise, kooli, ravi ja teenustega on olnud palju. Merli on nagu metsamoor – korjab ravimtaimi ja naudib looduses viibimist.
Foto kirjeldustõlge:
Foto on püstise ristküliku kujuline.
Merli seisab õues päikesepaistel. Ta on foto nähal kuni puusadeni. Merli naeratab otse vaataja poole. Tema pikad pruunid juuksed on selja taha kinnitatud. Kõrvas kannab väikseid neljakandilisi kõrvarõngaid. Kaelas musta paela otsas on metallist päikesekujutis. Merlil on seljas valge pluus, mille pikad varrukad on paeltega krookesse tõmmatud. Naine hoiab käes lillat kruusi, millel on südame kujutise valge kontuur.
Nii nagu poeg Eric, oli ka tütar Elly Merli peres väga oodatud laps. Elly esimesed elukuud möödusid suure õnne tähe all, kuivõrd raske ja elumuutev haigus ei avaldunud kohe. Diagnoos oli perele suur šokk, ümber tuli korraldada kogu senine töö ja igapäevane elu. Kild-killu haaval on Merli koos abikaasaga end aastate jooksul taas üles ehitanud ning Ellyta ei kujutaks nad oma elu ette. Elly abivajadus on äärmiselt suur ning Elly erinevad terviseprobleemid põhjustavad vanematele palju muret. Ka vanu videosid on raske vaadata, kuivõrd Elly haigus on ajas süvenenud ning surunud ta oma kehasse justkui vangi. Kuid see ei tähenda, et Merli elus ei oleks värve. Ta leiab ennast käsitööd tehes, looduses liikudes, ravimtaimi korjates ja perega koos olles. Merli oskab rõõmu tunda ilusast ilmast, tärkavatest lilledest ja isemeisterdatud taimeteest. Merli ümber on häid inimesi, kes nende pere teekonda toetavad ja kaasa elavad.
Foto kirjeldustõlge:
Foto on püstise ristküliku kujuline.
Ema Merli ja tütar Elly on õues nägudega vastamisi. Ema Merli on paremal, tütar vasakul. Merli on fotol näha poole seljani. Tema käed on Elly kaenalde all. Tütre nägu on ema omast kõrgemal. Ema vaatab naeratades Elly poole üles. Merli juuksed on kuklal krunnis. Tal on seljas valge pluus.
Tütar Elly silmad on päikesevalgusest poolsuletud. Tema juuksed on pealael krunnis. Tal on kaelas erksavärviline punakollane rätik, seljas sinine teksakleit.
Ema ja tütre taga kõrgub puuriit foto ülemise servani.
KOKKUVÕTE
MERLI EIKINEN
Merlil ja Erkkil on 2 last:
Eric ja Elly.
Ellyl on haruldane haigus: Retti sündroom.
Ta vajab järjest rohkem teiste abi,
ravi ja teenuseid.
Merli ja Erkki on oma elu nii seadnud,
et Elly saaks tunda end hästi.
Merli muretseb Elly tervise pärast.
Ta käib tihti looduses
ja korjab ravim-taimi.
Merli saab jõudu käsitööst,
oma perest
ja headest sõpradest.
Viipekeelne tõlge:
Vaata Merli poolt jagatud vaimse tervise soovitusi:
In English:
Merli and her husband Erkki have a son Eric and a daughter Elly. Elly has a rare disease called Rett syndrome. There have been many daily and often overwhelming concerns about her daughter’s health, school, treatment and services. Merli is like a witch of the forrest- she picks herbs and enjoys being in nature.
Like her son Eric, daughter Elly was a very welcomed child in Merli’s family. Elly’s first months of life were filled with great happiness, as a serious and life-changing illness did not show itself immediately. The diagnosis came as a great shock to the family, who had to reorganise their work and daily life. Over the years, Merli and her husband have rebuilt themselves, piece by piece, and without Elly, they could not imagine their lives. Elly’s need for help is immense, and her various health problems cause her parents a lot of worry. It is also difficult to watch old videos, as Elly’s illness has worsened over time, trapping her in her own body. But that doesn’t mean there are no colours in Merli’s life. She finds herself doing crafts, being out in nature, picking herbs and spending time with her family. Merli knows how to enjoy the beautiful weather, sprouting flowers and homemade herbal tea. Merli is surrounded by good people who are supportive and compassionate on their family’s journey.
Jäta meile oma tagasiside
Millised mõtted Sul näitust vaadates tekkisid?
Milliste tunnetega näituselt lahkusid ja mida endaga kaasa võtsid?