Andri Arula

Andri elab Pärnus. Peres kasvab rõõmsameelne Amelie Suzette, kes vajab pidevat kõrvalabi pea kõiges. Amelie Suzettel on tserebraalparalüüs, mis tema jaoks tähendab püsivalt ratastooli kasutamist. Andri on aktiivne kogukonnaliige ja peab Pärnus oma restorani.  


Foto kirjeldustõlge:

Foto on horisontaalse ristküliku kujuline.
Keskealine mees istub linnapargis madalal kivist piirdeaial. Mehe käed on süles kokku pandud. Ta vaatab vasakule, kulm kipras. Mehel on tumedad lühikesed juuksed ja pöetud habe. Seljas hall t-särk ja sinised põlvpüksid. Tema kõrval vasakul on malelaud helepruunide ja mustade malenditega. Selja taga paistavad uduselt valgete ja roosade õitega lilleklumbid ning Lydia Koidula monument.

Kuidas kirjeldada Andri elu? See on keeruline. On klišee, kui mõni ütleb, et on kokk-kondiiter-keevitaja. Kuid Andri jaoks reaalsus, et enda sügava puudega tütre hooldamisel on vaja olla rohkemgi veel. Kõrvalseisjale võiks tuua võrdluse – perre sünnib laps, ta vajab hoolitsust – riietamisel, söötmisel, hügieenitoimetustel, kuni laps hakkab ise toimetama. Mingi aeg hakkab ta ise end riietama, sööma, liikuma. Sügava puudega lapse puhul võivad sellised baasvajadused kesta kuni lõpuni. Ta ei saa ise söönuks, riidesse, liikuma, kooli, lasteaeda, tualetti, õue. Sügava puudega lähedase hooldamine on sisuliselt töö – ja seda 24/7. Sünnitrauma  tõttu vajab Amelie Suzette abi kõiges. Kuid Andri ütleb, et kõik ei ole negatiivne… lapse naeratus või esimesed sõnad “emme” või “issi”. Paratamatult hakkad nägema rõõmu väikestest asjadest. Aitab, kui leida endale hea abistaja, mis aitab vanematel koormust vähendada ja teha väiksemaid ja ka suuremaid igapäevaseid toimetamisi – minna jalutama, tööle või trenni.  

Kõige olulisem on leida endas rahu, jõud ja sihikindlus, sest see on karm maailm. Kõige rohkem aga paneb muretsema Andrit lapse tulevik… kui teda kui lapsevanemat enam ei ole. 


Foto kirjeldustõlge:

Foto on horisontaalse ristküliku kujuline.
Isa Andri istub õues toolil. Tal on tumedad lühikesed lokkis juuksed ja pöetud habe. Tema kõrval paremal on tütar Amelie Suzette ratastoolis. Umbes 20-aastasel tütrel on lühikesed tumedad lokkis juuksed. Mõlemad naeratavad otse vaataja poole. Andri parempoolne käsi toetub tütre selja tagant ratastooli käepidemele. Mees kannab rukkilillesinist t-särki ja pruune pükse, Amelie Suzette pikkade varrukatega punast pluusi ja siniseid teksaseid.
Isa ja tütre selja taga kasvavad rohelised põõsad ja punaste õitega kressid.

KOKKUVÕTE

ANDRI ARULA

Andri elab Pärnus.

Tal on rõõmsa-meelne tütar Amelie Suzette,
kes vajab pidevalt abi
ja saab liikuda ainult ratas-toolis.

Andri on väga aktiivne,
tal on Pärnus oma restoran.

Andri usub,
et kõige tähtsam on tunda rõõmu väikestest asjadest.


Viipekeelne tõlge:

In English:

Andri lives in Pärnu. His family is raising a cheerful Amelie Suzette, who needs constant support in almost everything. Amelie Suzette has cerebral palsy, which means she is permanently confined to a wheelchair. Andri is an active member of the community and runs his own restaurant in Pärnu.

How to describe Andri’s life? It’s a cliché for someone to say he’s a cook-baker-welder, but the reality for Andri is that caring for his own profoundly disabled daughter requires more than that. To an outsider, an analogy could be drawn – a baby is born into a family. She needs to be cared for – clothed, fed, groomed, until the baby can manage on her own. At some point, child starts to dress itself, to eat, to move. In the case of a profoundly disabled child, these basic needs may last until the end. He or she cannot feed, dress, move, go to school, kindergarten, toilet, or manage alone outdoors. Caring for a loved one with a profound disability is essential job lasting 24/7. Because of the birth trauma, Amelie Suzette needs help with everything. But Andri says it’s not all negative…. A baby’s smile or the first words “mummy” or “daddy”. Inevitably, you start to see the joy in the little things. It helps to find a good support network to help parents reduce the load and do the smaller and bigger daily activities – going for a walk, to work or to the gym.

The most important thing is to find peace, strength and determination in yourself, because it’s a tough world out there. But what worries Andri the most is the future of her child…. when he is no longer there.

Jäta meile oma tagasiside

Millised mõtted Sul näitust vaadates tekkisid?
Milliste tunnetega näituselt lahkusid ja mida endaga kaasa võtsid?

Please enable JavaScript in your browser to complete this form.