Monika ja Einar kolisid pärast mehe haigestumist pealinnast maale, lootes, et seal on lihtsam toimetada. Tegelikult aga on maal ligipääs kõigele olnud rohkem piiratud. Kuid Monika ei heida meelt – ta õppis isegi hooldajaks, et osata abikaasat paremini aidata.

Foto kirjeldustõlge:

Foto on horisontaalse ristküliku kujuline.
Monika toetub metsa all suurele kivile. Ta on seljaga vasakule, kergelt naeratav nägu pööratud vaataja poole. Tema selja taga kivil lamab tumehall kass, peaga vasakule. Kassi rohelised silmad põrnitsevad vaataja suunas.
Monika helepruunid pealaele kinnitatud pikad juuksed langevad külgedelt alla. Naisel on musta raamiga prillid, kõrvas piklikud kristallidega metallkõrvarõngad. Seljas tumehall kampsun ja tillukeste roosade lilledega hele seelik. Naise parempoolne käsi toetab teist kätt randmest.
Tema selja taga rohetab metsaalune taimestik päikesevalguses.

Einariga juhtus 2011. aastal õnnetus – mees sai tänavakallaletungi tagajärjel peaajutrauma, mille järel veel 2016. aastal insuldi. Seejärel võeti koos vastu otsus maale kolida, mis omakorda tingis vajaduse Monikal auto juhtimine selgeks õppida.

Varem, linnas elades, töötas Einar võrguinsenerina ja Monika oli riigiametnik – ta on töötanud Päästeametis, Töötukassas ja Politsei- ja Piirivalveametis.

Monika on õppinud tegutsema ja isegi mõtlema justkui kahe inimese eest. Kuna Einar ei saa hästi rääkida, peab naine suutma tema miimikast ja ilmetest välja lugeda mehe vajadusi. Einar vajab abi söömisel, riietumisel, hügieenitoimingutes ja liikumisel ega saa üksi olla kauem kui tund. Einari 84-aastane ema elab samuti koos poja ja miniaga ning kui Monikal on vaja kauemaks kuskile minna, siis on ämmast abi, ta saab vajadusel helistada ja abi kutsuda. Muul moel aga ema oma poega väga aidata ei saa, kuna endagi tervis üsna habras ning liikumisel vajab kahe kepi abi.

Olles ka ise tervisemuredega, tahab Monika siiski olla abikaasa kõrval ja teha kõike koos. 1987. aastal sõlmitud abielu tuleb ju hoida!

Nii sõidavad nad uljalt mööda Eestit, käivad erinevatel üritustel ja naudivad, hoolimata kõigest, elu.

Foto kirjeldustõlge:

Foto on püstise ristküliku kujuline.
Õues päikesepaistel naaldub Monika abikaasa Einari õla vastu. Ratastoolis istuv Einar on Monikast vasakul. Naise parempoolne käsi toetub mehe parempoolsele käele. Mõlemad vaatavad otse meie suunas.
Kergelt naerataval Monikal on helepruunid pikad juuksed, musta raamiga prillid ja kõrvas piklikud kristallidega metallkõrvarõngad. Tal on seljas sinise-pruunikirju kleit.
Tõsise näoga Einar kannab peene metallraamiga prille. Tal on seljas sinine džemper.
Abielupaari selja taga punavad kolletavate lehtede vahel pihlakamarjade kobarad.

Viipekeelne tõlge:

In English:

Monika and Einar moved from the capital to the countryside after her husband fell ill, hoping it would be easier to work there. In reality, however, access to everything in the countryside has been more limited. But Monika hasn’t given up – she’s even trained as a carer to help her husband better.

Einar had an accident in 2011 – he suffered a head injury in a street assault, followed by a stroke in 2016. The decision to move to the countryside was then taken together, which in turn led to the need for Monika to learn how to drive a car.

Previously, while living in the city, Einar worked as a network engineer and Monika was a civil servant – she has worked for the Estonian Rescue Board, the Unemployment Insurance Fund and the Police and Border Guard Board.

Monika has learned to act and even think as if she were two people. As Einar cannot speak well, she has to be able to read his needs from his facial expressions. Einar needs help with eating, dressing, hygiene and moving around, and cannot be left alone for more than an hour. Einar’s 84-year-old mother also lives with her son and daughter-in-law, and when Monika needs to go out for a longer period of time, her mother-in-law is there to call for help. Otherwise, however, the mother can’t help her son much, as her own health is fragile and she needs the help of two canes to get around.

Being in poor health herself, Monika still wants to be by her husband’s side and do everything together. After all, a marriage made in 1987 must be preserved!

So the two of them travel around Estonia, go to various events and enjoy life in spite of everything.